Oot, a kesse Rahakratt selline on üldse?

Ma tänan, see on sinu poolt täiesti õigustatud küsimus. Veidi veider on tõesti, et avan siin teie rahakottide hingesid nagu mingi rahamaailma Voldemar Kolga ja pean ennast senditiiviks (see tähendab sentide sensitiivi, muide), aga endal akadeemilised õiendid ja ordenid kõik ette näitamata. Kes olen mina rääkima, kuidas sina oma münte hoidma peaksid või kuidas neid paljunema panna saaksid?

Aga hakkame siis otsast minema ja saame tuttavaks.

Esiteks - ma olen mees. Muidugi mitte nii jörm mees nagu Jesper Parve, kes endale hommikul munade kõrvale peekoni asemel vanade korvpallide nahka praeb ja kelle habemest tuleb nii palju karva, et ta naine selle ükspäev suure aiarehaga kõik kokku riisus ning oma perele koera tegi. Seda ma ei tea, kuidas koerale hing sisse puhuti, aga ega ma kõiki nende rikaste ja kuulsate trikke ei teagi. Igaljuhul võin ma öelda, et sootunnuste järgi lahterdades olen ma ka siiski mees.

Nii, edasi.

Teiseks - ma olen koolis käinud. Näed isegi, teksti suudan enam vähem loetavana kirjutada, oskan arvutada ja olen endale kuidagi töökoha välja sebida suutnud. Isegi paaris kõrges koolis käisin ning selles osas ei erine ma kuidagi tavalisest eestlasest. Kahjuks on minulgi nii nagu paljudel teistel, et kõrgkooli lõpueksamitel tegin nägu, et oskan ühte asja, aga täna teen tööl nägu, et oskan hoopis teist asja. Siiski ei saaks öelda, et kool kuidagi mööda külge maha jooksis. Tänu sellele on mul täna palju sõpru, kellega kohtudes räägime lugusid, mis algavad stiilis: "Mäletad, kui mõtlesime, et teeme ühe väikese joogi enne loengu algust, et jõuame ju küll..."

Kusjuures kooli kohta on mul lausa paberid ette näidata.

Kolmandaks - mul on töö. Jah, argipäeviti olen ma tegelikult tavaline palgasõdur. Töötan selleks, et kellegi teise unistusi täita. Mingis vormis töö on mul olnud põhikoolist saati. Kui kõik kogemused päriselt ja ausalt cv-sse sisse toksida, siis saaks mu arvutis enne ilmselt tühjad wordi dokumendid otsa. Jube kahju on, et ma varem aru ei saanud, kuidas raha käitub ja kuidas see enda heaks orjama panna ning aastaid nö tühja töötasin. Sina võid siin mu lugusid lugeda ja mitmeid vigu vältida. Ehk siis tänu koolile ei osanud ma pikka aega rahaga ümber käia, aga noh, vähemalt on mul teadmised bioloogia tunnist, et mis on mitokonder ning töpa tunnist, et kuidas lauajalga treida. Kunagi ei tea, millal neid tarvilikke teadmisi vaja võib minna. Tujurikkujaks võin juba ette öelda, et seni selliseid põnevaid olukordi elus veel ette tulnud ei ole...

Img *Rahakratt investeerimisfestivalil 2019 *

Neljandaks – minu ümbersünd ehk Rahakrati blogi sai alguse 4 aastat tagasi täiesti nullist: ei ühtegi pärandit, ei ühtegi lotovõitu ega ole ma ka rikka mampsi-papsi lumehelbeke mitte. Ei ole saanud vanaemalt maid ega metsasid, mida suurte päikeseprillide ja Toyota Grand Loser džiipide rooli taha peituvatele "tegelt suht soliidsetele kokkuostjatele" maha müüa oleksin saanud. Ei midagi sellist. Õnneks ei olnud mul ka ühtegi võlga peale väikese õppevõla. Pigem oli nii, et lugesin teistest omasugustest veidi rohkem raamatuid, lappasin lõunat süües Äripäeva ja lõpuks hakkaski see rahamaailm huvi pakkuma. Aga ära nüüd arva, et ma mingi kõva ruutjuurte ja protsendiarvutuste poiss olen. Kaugeltki mitte. Mul läheb tänaseni tegelikult mingi 45 sekundit aega, et neid kahte tähistavatel sümbolitel üldse vahet teha.

Viiendaks - enamuse oma ajast veedan ma täna ühes ägedas blogis. Enda blogis – kirjutades ja lugedes. See tähendab seda, et ma otsustasin dokumenteerida ja näidata, kuidas saada rikkaks. Ja mitte lihtsalt mingi sada tonni kokku koguda, vaid ikka nii, et igasugu alimendid-dividendid-intressid mulle terve mu elu plekki sisse tooks ja see va litsakas liitintress öösiti mööda hämaraid finantsalleesid kondaks ja minu eest oma teenuseid pakuks. Kuna mu suguvõsas ei ole olnud ühtegi rikast vanaonu, kes surivoodil teistele sulli ja väärisesemeid jagaks, siis pean ma selleks ise saama. Kusjuures väike huumoriplaan on mul see, et surivoodil ütlen viimased sõnad: “Ma peitsin kaheksateist milli sinna...” ja siis lahkun korinal. Hea nali, onju? Sest mingit kaheksateist milli mul ju polegi.

Kuuendaks - tänaseks olen suutnud oma palgaga selliselt manööverdada, et iga kuu püüan midagi alles jätta (tegelikult vähemalt poole palgast, sest mida rohkem sa püüad ja mida selgemad on su soovid, seda lihtsam see on) ja selle eest mingit väärtuslikku rikka vanaonu kraami kokku ostnud. Kõige esimese korteri ostsin õiguslikus mõttes ikka täiesti hallis alas olevana ja odava summaga. Selle panin panti, et üks uuem ja ägedam kõrvale osta. Praegu olen sinna uuemasse üürnikku otsimas ja peale seda püüan esimese korteri samal eesmärgil üles lüüa. Lisaks õpin hangeldama aktsiatega, ühisrahastusega, idufirmade mikroosakestega ja muude laenudega ning nelja aastaga olen pea sada tuhat eurot kokku kraapinud. Mida rohkem sa selliseid võimalusi otsid, seda rohkem neid märkad. Ja ole alati seltskonnas sina see, kes ütleb, et otsib odavat korterit ja uurib, kas kellelgi on midagi müügiks. Isegi, kui sa praegu ise osta ei saa, siis nii on võimalik vahendama hakata ja vaheraha teenida. Mulle on selliselt mitmeid vihjeid tulnud heade diilide kohta.

Seitsmendaks - need va akadeemilised õiendid, mida siin suure suuga loo alguses lubasin... need väljenduvad tegelikult selles, et olen inspireerinud inimesi näiteks 2019. aastal Investor Toomase konverentsil, nüüd juulis teen sama asja Investeerimisfestival 2019 raames ning lisaks olen mitmekordne Eesti Blogiauhinnad esikoha omanik harivate blogide kategoorias. Noh, nüüd on vast iseenda saba liputatud küll ja võin targutamisega jätkata.

Miks ma teen seda, mida ma teen ja mida ma teile ka räägin, et tehke? Mul oli kunagi ammu üks suht okei töökoht. Pappi pritsis sisse nõnda hästi, et pidin ühel hetkel lausa suurema rahakoti ostma. Need olid ilusad ajad, kui kinnisvaraarendajad tegid omale Mike Tysoni stiilis tribaleid näkku ja maaklerid tegid müügikõnesid Skype kaudu ise kuskil Hispaanias Fuenterenteventerural lamamistoolis aloe verast tilkudes. Ja siis järsku, kõmaki, läks parkett libedaks ja majandus hakkas köhima. Sel hetkel kadus ka minu töökoht ja isehakanud maaklerite tribalid sulasid nende oma pisarate käes... sai selgeks, et mõni mees oli need hennast teha lasknud ja kvaliteet oli seega sama vastupidav nagu nende endi põlluarendustel. Ma ei olnud küll üks sellest pundist, aga pidin siiski mõnda aega sahmima, et ennast kuhugi uuesti maha müüa. Ma mäletan täpselt seda tunnet, et okei, Rahakratt, pappi jagub sul veel max kaheks kuuks. Mida edasi teed ja kuidas kiirelt uus koht leida? Ja vat, selle tunde pealt olin ma nii, et mitte kunagi ei ela ma ennast enam nulli ja kui järgmisel korral jälle töökohta valin, siis seni, kuni leian selle õige - tahtsin olla nii, et kuri KÜ esimees mu cv-s enam soovitajaks poleks oma kommunaalide võlanõuetega.

Tänaseks on muidugi osad eesmärgid muutunud ja soovid samuti, aga põhitees mu finantsvabadussõjas on endine: olla oma valikutes sõltumatu. Okei, ühte Thessaloniki villat tahaks ka, tegelt.

Niipalju siis minust.


Rahakratt on Eesti loetuima rahablogi www.rahakratt.ee looja ja isehakanud oligarh, kes on oma blogis maha kõndinud ja dokumenteerinud tänaseks juba 4- aastase #finantsvabadussõja teekonna. Tema eesmärk on panna palgatööga tulnud mündid investeerimisega tulevaid kupüüre tegema. Ta plaanib päriselt ka rikkaks saada ja kõik oma lugejad endaga kaasa võtta.

Tagasi

Veel samadel teemadel

Teeme viiest sotist kolm tonni ehk täna räägin liitintressist

(Punaste) ristide süsteem paremaks inimeseks saamiseks

Kui ma oleksin täna kahekümnene, siis...