Mis summat sul tegelikult vaja on, et hästi elada?

#Rahakratt

Mis summat sul tegelikult vaja on, et hästi elada?

Ma olen väga tagasihoidlik endale mingi sendispetsialisti või muu sarnase teadmamehe sildi külge panemisega, aga usun, et ligi kuus aastat ühte rada tallanuna võin mõnes kohas üsna julgelt kaasa kobiseda küll. Just seetõttu, et need kuus aastat on möödunud esimesest päevast alates tegutsedes ja katsetades, mitte niisama kulm kortsus raamatuid ja blogisid lugedes ning samal ajal pead vangutades, et oi-oi, nii küll teha ei soovitaks ja mina teeks hoopis teisiti. Parimad õppetunnid (ja valusaimad ka) on ikka oma kogemused.

Umbes oma kolmandal tegutsemisaastal, kui olin suutnud tekitada endale harjumuse igast palgast ligi pool kõrvale tõsta, hakkasid vaikselt tekkima ka esimesed märgid väsimusest. Maadlesin küsimusega, kas rikkaks saamine eeldabki elu esimesed 70 aastat kõva koonerdamist ja siis lõpuks vanadekodu kõige tuusama plaatinast kunstpuusaga Hilda ja Leida ees Despacito saatel eputamist? Mõte tundus päris hirmutav. Ja lootusetu.

Ära saa must valesti aru, loomulikult tahan ma kunagi Hõbelõnga hooldekodus elades seda HipMaster 4000 puldiga ja bluetoothiga kaugjuhitavat kunstpuusa, aga see ei saa ju ainus eesmärk olla. Tahaks kuidagi nii, et täna oleks ka hea olla. Novott ja siis ma hakkasin edasi mõtlema, et kui palju mul üldse raha vaja oleks, et ennast kröösusena tunda ja näiteks veidi vähem tööd teha. Tuleb välja, et need summad ei olegi triljonites. Kes oleks osanud arvata? Kasutan siinkohal võimalust iseennast tänada, et ma edasi mõtlema hakkasin ja asja nurka ei visanud nagu paljudel üsna kiiresti juhtub, kui jaks ja motivatsioon otsa saavad ning tulemused veel kohale jõudnud pole.

See summa, milleni mina jõudsin, on loomulikult samuti päris suur ja esialgu ehk hoomamatu. Aga üldse mitte tehtamatu. Tuleb välja, et väga hea elu võib rahulikult alla miljoni euroga olla, kui sul pole vaja igaks päevaks uusi maipõrnika koorikust tehtud kingi ja hommikuse müsli peale kannatab 2004. aasta Dom Perignoni asemel 2021. aasta Rimi piima kallata.

Ma ei tea, kui vana sina oled, kui sa seda praegu loed, aga alla 40-aastastel on küll veel piisavalt pikk elu ees, et kasvõi poole milli nimel töötama hakata, mis võib päästa sind pensionini töötamast ja juba paari aasta pärast anda ühe või kaks lisa vaba päeva igal nädalal. Kas see on kõrge hind, mida enda aja eest maksta? Ma ei usu. Mõtle niipidi, et need on päevad, mida sa mitte kunagi tagasi ei saa.

Pool milli kokku ajada tähendaks viis aastat järjest igal aastal sadat tonni. Veidi liiga rets, eksole? Aga 10a järjest 50 tuhat? Ka päris suur summa. Aga näiteks 20 aastat ja iga aasta 25000 juba nii ränk enam ei tundu. Muidugi tuleb sel juhul palju asju turboga teha, näiteks ise enda ettevõttega pusima hakata või end kõvasti täiendada, et palk ülespoole kerima hakkaks või vahetada töökoht sellise vastu, kus optsioone pakutakse vms. Aga see on tehtav! Küsimus on motivatsioonis ja tahtes. Minul täna päris poolt milli veel ei ole, aga olen 30ndates ja teen juba praegu tööd enda graafiku järgi. Midagi ägedamat ma ette kujutada ei oskagi. Selle loo kirjutasin näiteks pühapäeval, aga mitte sellepärast, et ma palgatöötuna nüüd iga päev tööd tegema pean vaid vastupidi - ma teen siis, kui soov tuleb (või mõne asja tähtaeg kätte jõuab). Sama hästi oleksin võinud selle valmis kirjutada esmaspäeval, aga ma tahtsin hoopis esmaspäeval kaua magada ja vaba päeva võtta. See ongi ülim vabadus ja sõltumatus.

Siit loost kõlab läbi muidugi jälle see vana hea tõde, et enne raha taga ajama hakkamist tuleb veidi mõelda, milleks seda üldse teha: minu puhul näiteks mõte ise enda aja juhtimisest. Aga teine väga oluline punkt, millest väga tihti ei räägita, ongi see sama, et millal piisavalt plekki koos on, et enne uue käigu sisse lükkamist natuke vaba hooga veereda saaks. Ma olen jumala veendunud, et kõige õnnelikumad poisid ja tüdrukud ongi seal võibolla nii umbes milli ja paari vahel, sest targalt majandades on neil väga ilus elu, kui samas puudub liigne stress, mis Ossinovski sugustel on sadade milkudega ja mingi hoomamatu arvu õliste raudtee tsisternidega, mis pidevalt uusi juppe ja näppimist tahavad. Ma ei tea, mulle kõlab küll nagu peavalu, mitte unistuste elu.

Mõtle korraks näiteks oma homse lõunapausi ajal, võta kasvõi tükk paberit kõrvale ja arvuta läbi mõned summad, mis võiks sulle rohkem vaba aega anda ja sind motiveerida. Kui sa jagad midagi vaikselt investeerimisest ja raha kasvatamisest, siis tee näite jaoks kasvõi hästi lihtsalt nii, et teenid oma rahalt igal aastal 10% ja jaga see kuude vahel ära. 10% poolest millist on näiteks 50 tonni ja iga kuu üle 4 tonni euro. Röögatu summa ju? 10% aga kahesajast tonnist teeks samamoodi arvutades igakuiseks sissetulekuks 1666€. Sellega kannatab juba väga okeid elu elada ja naabreid kadedaks ajada ja 200 000 kokku lükkamine ei ole tegelikult nii õudne, kui see kuude peale ära jaotada. Olen kunagi isegi siin blogis rääkinud, et suured eesmärgid tuleb väikesteks hakkida, sest nii tunduvad nad palju lebomad.

Nägid nüüd, et väga normaalseks eluks, mille roolis sa ise oled, ei ole vaja olla Jeff-Oleg Bezossinovski. Võid olla täiesti tavaline Raul või Juta, kes oskab oma rahaga ümber käia, seda tasapisi koguda ja kasvatada ning juba mõne aasta pärast oma elu kvaliteeti märgatavalt tõsta.


Rahakratt on Eesti loetuima rahablogi www.rahakratt.ee looja ja isehakanud oligarh, kes on oma blogis maha kõndinud ja dokumenteerinud tänaseks juba 4- aastase #finantsvabadussõja teekonna. Tema eesmärk on panna palgatööga tulnud mündid investeerimisega tulevaid kupüüre tegema. Ta plaanib päriselt ka rikkaks saada ja kõik oma lugejad endaga kaasa võtta.

Veel samadel teemadel

Vali summa
100 €
5000 €
Vali periood
2 kuud
60 kuud
Osamakse
0 €
Arvutus on ligikaudne ja võib erineda Sulle pakutavatest tingimustest!