Kulutšekid... ööökk, mis sõna. Äkki mõtleks midagi uut selle asemele välja?

Üks kõige õudsemaid asju, mida rahapreestrid oma jumalatalitustel ja koolitustel ütlevad, on see, et "alusta eelarve pidamise ja tšekkide ülesmärkimisega, mu poeg!" Ja siis annavad sulle lonksu käsitööõlut ja panevad kaheeurose mündi keele alla. Mul on seda õpetust kuuldes kohe selline tunne, et kui rahakotis ruumi oleks, siis teeksin sinna sisse ühe väikese okse. Kujutan ette, et anonüümsetel alkohoolikutel on sama keiss, kui nad kuulevad, et hakatagu nüüd kõik alkoholivaba õlut jooma. No ei taha ju, onju?

Kulutabeli pidamine kõlab ka väga ebaseksikalt, kuigi finantsmaailm peaks just vastupidi vägagi seksikas olema - kitsad ülikonnad, veel kitsamad lipsud ja veelgi kitsamad kingad. Lisaks muidugi Master Ambassador Gold VIP krediitkaardid üllari igas taskus...

Seega siit minu ettepanek ja küsimus - mis oleks parem väljend "kulutšekkide pidamise" mõistele? Ja kuidas seda "deemonit" üleüldse vältida annaks?

Selge on see, et kui sa plaanid minu kombel oligarhiks saada, siis tundub igapäevane taskutest tšekkide koukimine, nende triikimine ja nendelt summade excelisse toksimine vajalik, aga mega tüütu tegevus, mida tuleks iga hinna eest vältida. Olen kuulnud, et mõni läheks tšekimajanduse vältimiseks isegi pesumasinast üksikuid sokke komplekteerima või Lasnamäele eesti keeles suitsu küsima. Kuidas siis sellest mööda hiilida, aga siiski oma kupüüre lühikese lõa otsas hoida?

Minu saladus ja soovitus on see, et igale sendile gps-i külge panemise asemel tee omale parem nö iganädalane palgapäev. Või nimeta seda iganädalaseks taskurahaks, kui tahad ennast taas 8-aastasena tunda. Midaiganes, mõte jääb samaks.

Kas teadsid, et mõned riigid on lausa ametlikult nii teinud, et maksavad oma kodanikele palka korra nädalas või üle nädala? Muidugi on see nädalane summa väiksem kui meil siin kuupalk, aga see on ülimalt mõistlik süsteem. Eriti mõeldes neile, kes meilgi siin kuu alguses ostetud Fendi sussidega esimeses ettejuhtuvas lounges Moet'i mandlite vahele kallama kukuvad ning kuu lõpus sõbra vanaema juures puid riita laovad, et ennast keefiri ja kaerahelvestega uue palgapäevani elus hoida. Sa võid praegu naerda, aga selline stiil valitseb suure tõenäosusega väga paljudes majapidamistes.

Tegelikult on sellist tiheda(ma) palgapäeva süsteemi väga kerge endale ise luua. Iga kuu alguses, kui palk tuleb, siis esiteks maksad ära arved ja võlad kõige tigedamatele võlausaldajatele. Edasi jagad ülejäänud summa neljaks, et siis iga nädala alguses oma arvelduskontole ühe nädala summa panna. Sa ei pea selle summa kulutamise raames ennast kuidagi piirama ega mingeid tšekke korjama. Lihtsalt tead, et võid iga nädal näiteks soti kulutada ja kogu muusika. Kui jääb üle, siis paned selle osa kuhugi kõrvale või kannad uue nädala summale lisaks. Kui ei jää üle, siis uuest nädalast juurde ka ei "laena", vaid harjutad ennast sedasi paremini majandama. Kõige hullem on see, et kui alguses kipubki plekk ruttu otsa saama, siis tühja kõhu korina soundtracki saatel pead magama minema maksimaalselt paaril päeval, sest juhhei - kohe tuleb uus palgapäev peale!

Miks selline taktika hea on? Esiteks on nii ülimalt lihtne hoida kulutabelit (<--- meil on siia seda uut sõna vaja) ja teiseks on sul rahadega poole vähem stressi, sest iga nädal on uus palgapäev. Mina teen täpselt samamoodi. Mul ei ole täpset ülevaadet ega 14 minutit avanevaid exceli tabeleid lahtritega "kuivained", "sanitaartarbed", "täiskasvanute veebilehtede abonemendid" jms. Seda kõike pole tegelikult sendi täpsusega vaja. Vaja on vaid teada, et nädalas kulub sinna ja tänna selline ja selline summa ja elu on lill. Eks sa siis ise vaata, milline lahter su elus parajasti kõige olulisem on ja kuhu rohkem raha kulutad. Mõnele on okei 3x päevas tatart põske tõsta ja seetõttu võibolla igapäev ooperis käia. Mõni teine on aga rahul rohkem diivanipadi olemisega ja saab seetõttu näiteks hommikust õhtuni... ma püüan nüüd mõnda mega glamuurset toiduainet välja mõelda... juustu süüa!

Oma finantsvabadussõja alguspäevil olin mingi usin tšekkar. Iga sent oli vaja läbi analüüsida, et miks ja kuhu ta põgenes. Rõõm oli tõdeda, et sõbrad arvasid mu punnis taskutes raha olevat, kuigi tegelikult pidin hoolsalt iga arvenutsaka alles hoidma ja isegi öösel kell 4 peolt koju tulles püüdma nendelt mingeid numbreid välja lugeda. Võin öelda, et see on tegevus, mis tapab kiirelt huvi oma kulude ja finantsidega tegelemise vastu ja seetõttu jääb paljudel edasine teekond üldse pooleli. Samuti on üks tšekkimise negatiivne külg see, et võib mega ehmatav olla, kui näed kuu lõpus, et kõige suurema summa oled viinud jälle ________________________________________ (sisesta lünka oma kodulinna ööklubi nimi).

See kõlab nüüd nagu mingi Dormeo seljasõbraliku madratsi reklaami algus, aga päriselt - kui avastasin enda jaoks palgapäevade süsteemi, siis mu elukvaliteet muutus! Lõpp kortsus tšekinutsakatele! Lõpp pidevale närvitsemisele, et kas iga sent sai ikka excelisse löödud või mitte! Vali palgapäevade süsteem ja sa ei pea enam kunagi üleliia stressates oma rahaasju planeerima.

Sa võid seda eelmist lõiku oma peas näiteks Jan Uuspõllu häälega lugeda, et see sulle paremini meelde ja kindlasti pähe jääks.

Pole tänu väärt.


Rahakratt on Eesti loetuima rahablogi www.rahakratt.ee looja ja isehakanud oligarh, kes on oma blogis maha kõndinud ja dokumenteerinud tänaseks juba 4- aastase #finantsvabadussõja teekonna. Tema eesmärk on panna palgatööga tulnud mündid investeerimisega tulevaid kupüüre tegema. Ta plaanib päriselt ka rikkaks saada ja kõik oma lugejad endaga kaasa võtta.

Tagasi

Veel samadel teemadel

Teeme viiest sotist kolm tonni ehk täna räägin liitintressist

(Punaste) ristide süsteem paremaks inimeseks saamiseks

Kui ma oleksin täna kahekümnene, siis...