Kui ma oleksin täna kahekümnene, siis...

Ma ju tegelikult tean, et kõik suured gurud ja õpetajad ütlevad, et pole pointi vaadata elu tahavaatepeeglisse. Elu tuleb elada ainult tuleviku eesmärkide nimel ja tahavaatepeegel on sama kasutu nagu suunatulekang BMW-s. Mina selle teooriaga päris nõus ei ole ja seda mitmel põhjusel.

Esiteks on väga keeruline hinnata oma edusamme, kui sa ei tea, kus sa olid näiteks üks aasta tagasi või viis aastat tagasi või kümme aastat tagasi. Mulle isiklikult annab see ka päris tugeva motivatsioonilitaka, kui endale meenutan, et neli aastat tagasi polnud ma oma eluga mitte kuskil. Lihtsalt triivisin asjadega kaasa ja murdsin pead küsimuste üle stiilis "kui kaua läheb kaelkirjakul oksendamisega aega". Kui nüüd tagasi mõtlen, siis oleksin võinud oma elu naaatukene kvaliteetsemalt sisustada... aga mis olnud, see olnud ja nüüd pean seetõttu enda valitud maratoni sprindi tempoga liduma.

Teiseks on mulle väga oluline üle õla vaadata selleks, et saaksin teile rääkida, mida ma enda arvates valesti olen teinud ja mis asjad pooleldi joppamisega õigesti on läinud. Kui täna Eesti rahablogide ja -koolitajate maastikul ringi vaatad, siis näed, et enamus meist on 30+ aastased ehk siis need, kes kahekümbiste arvates kasvasid üles talutöid tehes ja elektri puudumisel laadisid oma iPhone 4S mudeleid küünlavalgel. Päris nii tegelikult ei ole, aga ega nad väga palju mööda ka ei pane.

Kui ma saaksin uuesti 20-aastane olla, siis ma:

  • mõtleksin rahast hoopis teismoodi kui praegu. Ma olen praegu 30 ja mõned aastad peale. Ehk siis jah, juba on keeruline leida ühist keelt endast paarteist aastat noorematega ja püüda aru saada, et tänapäeval võib endale naisi koju tinderdada samamoodi nagu guljašši koju woltida. Ma ei olnud kahekümneselt rahaga eriti osav. Ja kindlasti ei taha ma öelda, et oleksin pidanud mingit hullu säästuvenda panema. Vastupidi. Kui rahhi on, siis tuleb kulutada, aga... nagu ütleb kuulus tarkusetera "everything before the word "but" is horseshit", siis tuleb seda kulutada õigesti. Nüüd võivad kõik siia eksinud noored kergendatult ohata, sest õigesti kulutamine on väljas käimine. Kui ma oleksin aastaid tagasi sama hoolega networkinud nagu täna, siis ilmselt oleksin ka juba nii mõnegi riigifirma nõukogus, nii mõnegi ürituse patroon ja esileedi ning nii mõnegi hämara sendi võrra rikkam.

  • ei muretseks nii palju, kui ühes koolis tee pooleli jääb ja teises seda jätkata saab. Võin täna panna käe oma mitte-nii-puhta südametunnistuse peale, et kõige suurem väärtus keskkoolist/ülikoolist oli sealt saadud inimeste võrgustik. Muidugi on oluline saada mingi akadeemiline paber, mis ütleb, et sa polegi nii loll nagu su ema-isa sulle sisendasid, kui sa kolmeselt omale ahjuplaadi kuumade vinkudega pliidilt pähe tõmbasid (ma ei tea, kust see näide tuli...). Ja see paber annab kaalu su CV-s/LinkedIn-is, aga paljud otsused tehakse ikka selle põhjal, et keegi kuskil soovitab kedagi kuhugi ja kui sa kahekümneselt enam viineriõnnetustesse ei satu ja heade tutvustega oled, siis lahenevad paljud asjad vägagi kergesti ilma, et keegi sult CV-d üldse küsikski.

  • käiksin täpselt sama palju peol nagu ma kunagi käisin, aga ma teeksin naaatukene rohkem trenni. Mulle tundub, et paljusid poegi ja tütreid kasvatatakse kahes äärmuses - ei huvita, kas nad käivad üldse trennis või siis käivad 4x päevas stiilis "Heiki Nabi trennirežiim kohtub start-up founderi unerežiimiga", et puhkus on nõrkadele ja mismõttes sa ei jaksa kooli kõrvalt Olümpia normide järgi treenida. Kus on see vahepealne, et teha 2-3 korda nädalas normaalset higivalamist ja ülejäänud aeg jääb vaimseks arenguks? Mul läks 30 aastat aega aru saamiseks, et ideaal on teha trenni mõnuga ja paar korda nädalas, mitte kaks kuud järjest ennast poolsurnuks "treenida" ja siis 3 sellest kuud taastuda.

  • ma loeksin naaatukene rohkem raamatuid. Siin peab keegi nüüd selle kuulsa "take one for the team" tegema ja Mailis Repsiga semmima minema (ta on nüüd vallaline nagunii, seega ühte seitsmest surmapatust keegi korda saatma ei peaks), et kohustusliku kirjanduse list ja ülikoolide raamatukogud vähe värskemat kraami peale saaksid. Keskkoolis võiks veidi tagasi tõmmata taluelu puudutava kirjandusega ja ülikoolides võiks olla rohkem praktikute raamatuid - lugusid ettevõtjatest, pekki läinud äridest, õppetundidest jne. Kui sellele kraamile juba varem näpud taha saaks, siis jääks paljud vead olemata ja tekiks juba varem poisse ja tüdrukuid, kes igasugu Rikaste Topiste nimekirjad värske verega taas Rikaste Top-iks tagasi pööraksid. Kaua me vaatame sohvooside erastajaid nendes rikkurite listides? Ise oleksin võinud ka vabalt mingi majoneesitehase endale võtta, kui segased ajad olid ja keegi tähele ei pannud, kui paarkend hektarit pinda kesklinnas kellelegi ära nahistati.

  • ma ei muretseks nii palju oma vanemate soovide pärast. Need valikud, mis sa teed, mis sa arvad, kes nendega elu lõpuni elama peab? Mhmh, sina. Vanematel on muidugi uhke tunne rääkida, kui järeltulijast üle maailma tunnustatud uroloog saanud on, aga mingi hetk panevad nemad ketsid karpi ära ja siis jääd sa oma uroloogi visiitkaardiga siia ilma üksinda istuma. On see nüüd see, mida sa päriselt ise soovid?

Viimase asjana, kuna siin on ikkagi rahateemad peamised - kui sa loed minusuguste vanade kõhutuulte blogisid või raamatuid või kuulad podcaste, siis võta kõike kirjutatut teatud reservatsiooniga. Mina ei kihuta sind kindlasti mitte poolt oma palgast säästma või raha kuhugi börsile fermenteerima panema. Sellel ei ole pointi. Mine õue teiste lastega mängima, kuluta seda vähest, mida sulle makstakse ja leia sõpru, kes on sinust targemad või sinust edukamad. Nende inimestega on palju huvitavam rääkida kui nendega, kes kell 3 öösel Venuses kõiki Nicki Minaj laule peast teavad ja kaasa jorisevad... Ja uute kvaliteetsete tutvuste abiga saavad suure tõenäosusega alguse suured asjad. Kujuta ette, sinu nägu suurelt Äripäeva kaanel ja all tekst: "20-aastane miljardärist imelaps, kes leidis lahenduse naiste tühja kõhu tigedusele!" Oleks ju uhke tunne?

PS. Kuna ma ei tea senimaani, kui kaua võtab kaelkirjakul oksendamine aega, siis võta mind kui hoiatavat näidet. Ma raiskasin oma elust päris mitu aastat taoliste mõttetuste peale ja adekvaatseid vastuseid pole mul tänaseni.


Rahakratt on Eesti loetuima rahablogi www.rahakratt.ee looja ja isehakanud oligarh, kes on oma blogis maha kõndinud ja dokumenteerinud tänaseks juba 4- aastase #finantsvabadussõja teekonna. Tema eesmärk on panna palgatööga tulnud mündid investeerimisega tulevaid kupüüre tegema. Ta plaanib päriselt ka rikkaks saada ja kõik oma lugejad endaga kaasa võtta.

Tagasi

Veel samadel teemadel

Teeme viiest sotist kolm tonni ehk täna räägin liitintressist

(Punaste) ristide süsteem paremaks inimeseks saamiseks