Kas ma mõtlen koguaeg ainult rahast?

Kas ma mõtlen koguaeg ainult rahast?

Jaa! Muidugi! Sest raha on maailmas kõige tähtsam. Poogen neist lähedastest või sõpradest või näljahädast või varjupaiga koertest. Ma oleksin nõus õiglase tasu eest oma vanaema ka kuhugi tööle vahendama, kui ta nii aeglane poleks. Miks peaks üldse millestki muust hoolima? Seitsmekümbisena üksinda oma sendihunniku otsas istuda on ju täielik unelm: pole isiklikku vanamoori, kellega tõretseda ja kes sul täiskasvanute mähkusid vahetaks ning pole lapsi, kes külla tuleks ja jalus töllerdaks. Mõnus.

Või kas on?

Päris palju on sellist arvamust, et kui kedagi raha teema huvitab ja ta oma sentidel-müntidel silma peal hoiab, siis ta on sajaga kooner ja miski muu talle korda ei lähegi. Elab ainult selle nimel, et koduse elektri säästmiseks tööl telefoni laadida, kasutatud vanniveega seljankat teha (sest seljanka on ju nagunii häguse leeme ja imeliku maitsega) ja kodus ühe lambipirniga ringi käia, et see siis vastavalt sellesse lampi keerata, kus toas ta parajasti on.

Ma ei ole päris kindel, et see kõik tegelikult nii on. Teile tundub ilmselt, et kogu mu elu tiirleb raha ümber. Tead, miks see nii on? Sest sa näed ainult mu rahalist poolt ehk seda, mis toimub siin blogis – see on mu blogi teema ja ihu ja hing. Mul endal on muidu muul ajal päris kirju niiöelda tavaelu lisaks siiski. Ma ei ärka igal hommikul selle mõttega, et leida päeval mõni naiivne ullike, kellele annaks läheneda stiilis „kuule, ma tulen toon sulle konjakit ja sefiiri ja pärast siis hüppame korra kiirelt notarist läbi, et su suvila asjad niisama üle vaadata“. Ma arvan, et nii ei mõtle enamus inimesi, kes teadlikult oma rahadega tegelevad ja kes saavad aru, et mingis mahus tuleviku kindlustamine on sama vajalik nagu hambapesu: selleks, et kihvad paari aasta pärast suus mädanema ei läheks ega tekiks tantsupeol olukorda, kus keegi ütleb, et sul on vist maisiterad hammaste vahel ja siis parandab ennast, et oih, need vist ongi su hambad...

Pigem oleks õige öelda nii, et ma ei mõtle tihti rahale, aga (tööandja kontoris) silmad laes unistamast leian ennast küll tihti. Mõtlen, et milline võiks mu elu olla näiteks neljakümbiselt (kas linnamaastur, tagaistmel kaklevad kõurikud, labrador pagassis), milline võiks olla viiekümbiselt (kas põhikoolis käiv ja kaenlaaukudeni ulatuvate jalgadega armuke, liiga kallis maanteeratas ning rahapesukahtlustus) ja milline juba siis, kui enam üldse tööd ei jaksa/viitsi teha (kas elektriline kõndimisraam, sinised tabletid öökapil ja villa Thessalonikis). Kaudselt võib öelda, et mõtlen rahale, aga need unistused mõjutavad kogu mu käitumist ja otsuseid üldises mõttes. Jah, ka rahalises mõttes.

Ma olen püüdnud oma suhtumises alati hoida sellist joont, et ühegi asjaga liiga äärmusesse ei läheks. Ma ei plaani olla mingi maniakaalne motivatsioonimees, et kes ainult ühte kindlat tõde kuulutab. Üldsegi mitte. Kuigi ma tean näiteks, et kommid teevad paksuks, siis ma püüan leida sellise tasakaalu, et kui hommikul omale mõne panga kontoris lutsukaid näppamas käin, siis kõnnin tööle suurema ringiga. Üheltpoolt muidugi, see aitab jälgi segada, kui mõni liiga agar turva peaks mind jälitama hakkama, aga teisalt kõnnin ma natuke seda sisse lutsutatud suhkrut niimoodi maha ka. Minu arvates on kõige õigem tegeleda oma rahadega minimaalselt, aga nii, et tulemus oleks maksimaalne ja täiesti okei on vahel teiste rahahullude põlguse alla sattuda ja poodi kulutama minna. Enamus finantsasju on mul mitu aastat tagasi automaatseks tehtud, kulutan sellistele tegevustele üsna vähe aega, sest tegelikult on see ju ebameeldiv kohustus – tead küll seda tunnet, kui palk tuleb, arved sellest sümboolse 80% ära võtavad ja siis vaatad, et ohoh, mida kõike nüüd järgnevad 28 päeva selle 176 euroga ära ei tee.

Maailmas on väga palju asju, mis on raha tagaajamisest meeldivamad. Vaata näiteks ise, mille peale sul kõige rohkem vaba aega kulub. Ja nüüd mõtle nii, et kui sul poleks rahadega muresid ja kõik asjad automaatselt taustal tiksuvad, siis seda muretumalt sa oma misiganes hobiga tegeleda saadki. See on minu üks peamisi eesmärke ja kui ma väga valesti pole aru saanud, siis sama on nendel, kes minu põhimõtteid jagavad. Keegi ei aja sente taga seetõttu nagu teeks raha neid õnnelikuks. Vastupidi. Kõik tahavad rohkem aega iseendale, rohkem vabadust oma tegemistes ja teadmist, et mõni elu poolt kodaratesse heidetav kaigas su vaevu koos püsivat velo kohe uppi ei paiskaks.

Õige valem on tegelikult vist nii, et mida rohkem sa praegu rahast mõtled (kasvõi mõnda aega), seda vähem pead sa sellega tulevikus pead vaevama. Tasub ära küll. Oleks sa eelmisel aastal rohkem mõelnud, siis oleksid sel aastal juba natuke vähema mõtlema pidanud. Ära kauem enam oota.


Veel samadel teemadel

Intress 2% kuus

Vali summa
100 €
5000 €
Vali periood
2 kuud
60 kuud
Kuutasu
0 €